Autor: /Siret Laasner, vandetõlk/

KINDEL PLAAN

Kui ma oktoobri alguses endiselt päikeselisest ilmast lummatuna ja sealjuures muidugi suhteliselt õhukesse mantlisse riietatuna Helsingis maabusin ja kuldsete sügislehtede keerises rongijaama poole tõttasin, et võtta sealt suund Hämeenlinna poole, sain ma üsna ruttu aru, et mõistlik on käia läbi poest ning soetada endale kindad ja sall. Sest hoolimata säravast sinisest taevast ja mõnusast miljööst tahtis tuul nina peast puhuda ning sõrmed külmast otsast kukkuda.

Mõeldud-tehtud. Peagi istusin suure sooja salli sees vagunis number kuus ja sõit tundmatusse algas. Kui ma ütlen tundmatusse, siis ei pea ma silmas mitte seda, et Soome niivõrd tundmatu maana kõlaks, vaid pigem asjaolu, et ma seekord tõesti ei teadnud, mis mind ees ootab. Olin nimelt teel Soome-Rootsi tõlkijate konverentsile, et nuusutada pisut Põhjamaade tõlkimismaastikku, hoomamata selle tegelikku hiiglust.

ARGLIKUD SAMMUD

Konverentsi toimumiskohta sisenedes värises jalg ikka korralikult ja pomisesin omaette kunagi keeltekoolis omandatud rootsikeelseid viisakusfraase. Nagu võite juba aimata, siis purtsatas perfektselt peas kõlanud tekst vajalikul ajal välja nii, nagu oleksin põsed hamstri kombel küpsiseid täis toppinud. Sellest hoolimata saadi minust õnneks õigesti aru. Küll aga kuulasin konverentsi korraldusmeeskonna liikme rootsikeelseid juhiseid nii innukalt, et konverentsiruumi asemel sattusin esialgu garderoobi. Nojah. Nii juhtub mõnikord ka emakeelseid juhtnööre kuulates, kui lähed eriti ähmi täis.

PANE END PROOVILE!

Õnnelikult ruumi siiski üles leidnud, tervitas mind laual kuhi soome- ja rootsikeelseid brošüüre ja voldikuid, millel tuttavad sõnad peal. Svensk-finskt översättarseminarium – õige koht! Võtsin istet ja esimese hooga käis peast läbi rumal mõte tumma mängida (vaat kuhu mugavustsoonist väljaroomamine võib viia). Kolmanda ettekande kuulamise lõpuks hakkas ka aju korralikult kärssama, sest mõnel juhul esineti soome keeles rootsikeelsete slaididega ja seejärel vastupidi. Lõunale minnes hakkasin juba lootust natuke kaotama, kui minuga ühte lauda istusid neli rootslast, kes lõbusalt juttu alustasid. Teadupärast aga kaob närv siis ära, kui seltskond on hea ja toit maitsev. Endagi üllatuseks rääkisin ma päris soravat rootsi keelt ja need sõnad, mida ma ei teadnud või mis meelde ei tulnud, asendasin inglise keelega. Vastuvõtt oli soe. Seda enam, et olin enda teada ainuke eestlane ligi 70 rootslase ja soomlase hulgas.

USU ENDASSE!

Viimaseid ettekandeid kuulates hakkas eneseusk tasapisi taastuma. Rootsikeelne kõne hakkas peas juba loogilisi keelekujundeid vormima ja isegi soome keel ei tundunud enam nii ületamatu. Õhtul viidi meid Hämeenlinna keskaegsesse lossi ekskursioonile ning seejärel hubasesse restorani einestama. Puhta juhuse tahtel sattusin väiksemasse lauda koos kolme rootslase ja kahe soomlasega, kellest kaks esinesid ettekannetega järgmisel päeval. Juttu jätkus kauemaks ning ühtäkki tundsin, et olgu tegemist soome, rootsi, inglise või eesti keelega, tõlkijate huvid on ikkagi täpselt samad. Näiteks suutsime kuuekesi ligi veerand tundi arutada Nordea panga nime häälduse üle, mis keelekaugele inimesele võib tunduda pehmelt öeldes jabur. Aga meil oli nii lõbus!

JULGETE PÄRALT ON MAAILM

Teisel konverentsipäeval tundsin end juba nagu kala vees. Isegi kui rootsikeelses kõnes keel veidi vääratas või mõttelõng kippus sassi minema, sain oma sõnumi edastatud ja tunda end osakesena armastatud eriala masinavärgist. Tõtt-öelda tuletas konverentsil osalemine mulle meelde viis lihtsat tõde, mida soovin ka teiega jagada.

1. Ära karda tundmatus kohas vette hüpata. Loomulikult ei propageeri ma siin ülimat uljust, millega parimal juhul jalg vastu veealust kivimürakat ära kriimustada, aga mugavustsoonist tuleb aeg-ajalt lahkuda. Isegi siis, kui arvuti ees istumine ja tõlkeprogrammidega müramine on liiga armsaks saanud.

2. Unusta perfektsus. Olid kunagi koolis viieline? Lõpetasid ülikooli cum laude? Oskad lennult viit keelt tõlkida? Tubli töö, aga päriselus teistega suheldes selline lähenemine sageli ei tööta. Grammatika külge klammerdumine ja paaniline kartus vigade ees muudab spontaanse vestluse toreda inimesega täielikuks õudusunenäoks. Selle asemel hinga paar korda sügavalt sisse-välja ja lase vestlusel rahulikult areneda. Sa ei ole eksamil, vaid räägid teise inimesega. Võta tšillilt, nagu tänapäeval öeldakse.

3. Naerata. Kõlab veidi klišeena, aga toimib. Keegi ei taha suhelda tusase inimesega. Isegi kui on raske kohaneda, siis lõdvestab naeratamine ka sind ennast.

4. Vaheta regulaarselt keskkonda (loe: reisi). Isegi kui tengelpung selle üle liialt ei rõõmusta, soovitan vähemalt kuus korra kas või teise Eesti linna sõita ja ringi uudistada. Inimene ei ole loodud istuma ühes ja samas kohas 365 päeva juttis. Reisimisega tärkavad varjujäänud oskused võõras keskkonnas orienteeruda ja rõõmu tunda näiliselt pisiasjadest. Olgu selleks siis piletiautomaadist võidurõõmsalt pileti kätte saamine või keskaegse kiriku löövide lugemine.

5. Loe võõrkeelset kirjandust. Kui vähegi aega, aitab keeleoskusele kaasa lugemine. Ilukirjandus, ajalehed-ajakirjad, tänavalt jagatavad flaierid – soovitan need kindlasti vastu võtta, sest mine tea, mis on järgmine sõna, mida võõrkeeles kasutama hakkad. Peamine on unustada valehäbi ja olla uudishimulik, sest keele õppimist soosib loominguline lähenemine.

HARJUTAMINE TEEB MEISTRIKS

Tagasiteel Hämeenlinnast Helsingisse lugesin rongis üht rootsikeelset ajalehte ja tundsin tungivat vajadust rootsi keele praktikat jätkata. Eestis on keeruline leida inimesi, kellega puhtas rootsi keeles rääkida, ent sellegipoolest külastan nüüd regulaarselt rootsikeelseid veebisaite ja hoian end uudistega kursis. Sest ujumist saab harjutada ainult julgelt vette minnes.

  • Ly

Kommenteeri

Join our newsletter
NEON @ Twitter