Autor: /Siret Laasner, vandetõlk/

Kujuta ette, et satud linnas juhtumisi kokku oma tõlkijast sõbra või sõbrannaga. Suure tõenäosusega tunned end veidigi kohmetult, sest pärast rõõmsat „Tere!” hõikamist võtab maad vaikus, mille vältel jõuab su mõtteist läbi käia tuhat viisi, kuidas vestlust alustada ilma, et keelesõbrast tegelane sind hurjutama ei hakkaks või niisama altkulmu ei põrnitseks ja lihtsurelike hulka ei arvaks. Ta on ju nii tark! Teab kõigest kõike ja kõige rohkem veel seda ja seda keelt! Pagan, ma ju isegi ei küündi sellesse lingvistilasse (loe: koht, kus räägitakse palju lingvistikast), mõtled endamisi. Samal ajal aga kui sina mõlgutad juba mõtteid erialavahetusest või sellest, kuidas talvel 50 entsüklopeediat läbi lugeda, vaatab väliselt natuke karmi olemisega tõlkija sulle otsa ja ootab, et sa juttu alustad. Sest usu või mitte, see kõiketeadjast sõnameister on tegelikult üsna õrn olevus ja vigu teha kardab ta kahtlemata rohkem kui keskmine toakass tolmuimejat.

Kõrgelt arenenud kriitikameel

Olen eelnevalt kirjutanud, kui tähtis on tõlkija töös olla täpne ja enesekriitiline. Vigade tegemine tuleb sootuks ära unustada või vähemalt luua enda ümber pedantsuse aura, mis vigu kaugel eemal hoiab. Kõlab umbes nagu lõkke tegemine džunglis, kus tuleb suuri kiskjaid peletada, et nood sind ära ei sööks. Täpselt sama põhimõte on kiilunud ka tõlkija teadvusesse, mis lakkamatult ainest töötleb (see on mõnikord teine põhjus, miks su tõlkijast kamraad sõnu kohe kiiresti suust välja ei saa).

Ühesõnaga, tõlkijat on õpetatud olema ilmeksimatu ja selles parajalt kramplikus olekus (mis, usute või mitte, võib isegi teatud tasandil nauditav olla) tuleb siiski aeg-ajalt ette olukordi, kus mõistus lukustub, käsi vääratab ja tõlkesse ilmub midagi eriti totrat. Siis tahab tõlkija muidugi maa alla vajuda või isegi planeedilt jalga lasta.

Täiskasvanupee

Minul juhtus paar aastat tagasi olukord, kui kontrollisin juba mitmendat korda mitmesajaleheküljelise teksti (tõlge inglise keelest eesti keelde) terminite ühtlust. Kuigi aeg pitsitas igast küljest, soovis klient veel paari terminit muuta. Iseenesest ei midagi rasket: termin „täiskasvanuharidus” tuli asendada terminiga „täiskasvanuõpe”. Kõik sujus hetkeni, kui avastasin, et seda terminit esineb pea igal leheküljel mitu korda. Olin mõttes tänulik MS Wordi funktsioonile, millega saab ühe termini asendada kenasti teisega. Küll aga on eesti keele õnn või õnnetus käänded. Asendus oli toimunud nimetavas käändes, kuid terminit kasutati tekstis veel mitmes käändevormis. Kord juba muudatusi kontrollima asudes, suutsin enda arvates leida üles kõik kohendamist vajavad sõnad ja tegin veel mõned asendused, et tööd kiirendada. Pisut pärast tööpäeva lõppu klõpsasin postkastis nupule „Saada” ja tekst läks teele.

Ja siis – oh, õudust! Olin teksti veel pärast saatmist mingist harjumusest sirvima jäänud ja nägin, et kõikides allmärkustes oli see õnnetu sõna kohendamata jäänud. Kahju polekski olnud nii suur, aga „täiskasvanuharidusest” oli saanud mitmekordse asendamise tulemusena „täiskasvanupee”. Õnneks oli teksti vastuvõtjat huumorimeelega õnnistatud ja viga sai kibekiiresti parandatud, ent väga-väga piinlik oli ikka.

Whiteness protection

Teine huvitav veajuhtum on seotud ühe ingliskeelse õigustekstiga, mida pidin tõlkima eesti keelde. Tekst oli üsna keeruline ja sellesse tuli korralikult süveneda. Järsku vaatas mulle lause seest vastu fraas „whiteness protection”. Olgu öeldud, et täpsemalt oli tegemist pettustevastase organisatsiooni teatava regulatsiooniga. Ma tõesti ei uskunud oma silmi ja mõtlesin endamisi, kas ma näen valesti, sest tekstiüleselt ei esinenud ühtegi viidet ei inimese nahavärvile ega hambapasta reklaamile. Pealegi tundus „whiteness” tervest kontekstist kuidagi väga väljas olevat. Uurides põhjalikult abimaterjale ja tuhnides teemaga seotud veebilehedel, sai lõpuks selgeks, et fraasi õige kuju pidi olema „witness protection”. Sel hetkel oli küll tunne, nagu oleks Ravensburgeri pusle 1000. tüki paika saanud. Vahel tuleb ka teksti koostajal ette apsakaid, mis võivad viia tohutu segaduseni.

Eksimine on inimlik

Näited tõlkeapsakate kohta võib tuua muidugi veel (nt „toetus” ja „teotus” ühes tähtsas Euroopa Liidu tõlkes) ning eriti humoorikad (ja vahel ka kurvastavad) on lauseloogika vead, kus lause tegijale omistatakse imevõimeid või vahetuvad mõnes tegevuses pooled (nt kohtunik peab esitama süüdistatavale tõendid oma süütuse kohta).

Nii et ka tõlkija on pelgalt lihtsurelik, kellel jääb aeg-ajalt midagi kahe silma vahele, kuid võib-olla eristab teda teistest eluvaldkonna esindajatest asjaolu, et vea tegemisest ülesaamine võtab tal oluliselt kauem aega. Ja seetõttu tasub vaadata oma tõlkijast sõbrale või sõbrannale vesteldes alati julgelt silma ja alustada juttu ilma kohmetuseta, vahest isegi õlale patsutada ja öelda, et töölaua tagant tõusnuna tasub oma enesekriitika mantel natukeseks varna riputada.

  • Ly

Kommenteeri

Join our newsletter
NEON @ Twitter